Armastus käib kõhu kaudu: purgitoidulaps

Kui kõik teised emmed on siin olnud supertublid ja peamiselt ise oma lapsele sööki valmistanud, siis mina panen käe südamele ja tunnistan ausalt, et poolteist aastat oli meil purgitoidulaps.

Kuni neljanda elukuuni sai laps ainult rinnapiima. Esimeseks tahkeks toiduks oli banaanipüree. Miks mitte kõrvits ega muu aedvili, ma ei oska enam vastata. Ei mäleta, miks valik sai selline tehtud. Peale banaani tegi ta tutvust kartuli, porgandi ja veid hiljem ka kõrvitsaga. Alguses keetsin ja püreestasin ise aga kui maitsed olid juba tuttavad tundus mulle mugavam üks väike purk poest võtta, sest sellest jätkus kenasti kaheks päevaks. Kogu see keetmine, püreestamine, külmutamine, sulatamine tundus tol hetkel nii suur mässamine. Jah ma tegin seda ka, aga loobusin päris kiiresti. Ainuke, mida pidevalt külmutatuna kasutasin oli keedetud liha, sest purgilihad olid ikka väga mannetud. Enamasti oligi siis nii, et võtsin poest purgi juurviljadega ja külmikust liha, segasin kokku ja lapsele maitses ülihästi. Mingisugust valimist ja pirtsutamist ei olnud meil kunagi. Näputoitu hakkasin pakkuma siis kui laps oli 8 kuune. Puuvilju, marju, kamapalle jm sõi laps samuti hea meelega.

Kui ta sai aastaseks, mõlgutasime mõtteid, et peaks teda vaikselt peretoidu juurde suunama hakkama. Hakkasime talle üsna tihti pakkuma seda sama, mida ise sõime, aga enamasti peale ühte ampsu ta keeldus. Olgu - eks proovime edasi, mõtlesin mina, ise ikka samal ajal poest purke ja tuube koju tassides, et laps jumala eest nälga ei jääks. Mõnikord kui tuhin peale tuli ikka keetsin ja püreestasin talle kohalikku kraami ka aga neid oli ta visa sööma. Võis olla, et ta oli pea kaheseks saamas, kui ta lõpuks oli nõus sööma juba kõike, mida meiegi. Õnneks on meil läinud hästi igasuguste allergiate ja muude toidureaktsioonidega. Mäletan, et aastaselt sõi ta korraga päris palju maasikaid (mitte nüüd tervet kilo korraga aga rohkem kui paar marja), muudkui matsutas suud, et anna veel. Siis küll vanaema muretses, et äkki hakkab kõht valutama või läheb täpiliseks aga ei juhtunud midagi.

Praegu on ta 2a9k vanune ja sööb kõike mida meie ise sööme. Toitu valmistan arvestusega, et igaüks lisab soola/suhkru ise maitse järgi ja kasutan pigem rohkem maitsevilju ja -taimi. Kui ise oleme mõnikord laisad ja tahame maiustada näiteks pitsa või burgeriga, siis on mul selleks tarbeks lapsele juurviljad ja mõni lihapala külma pandud. Eks ta muidugi ampsata saab ikka kõike, ka friikartuleid ja kreemikooke, aga üritan teda ikka mõistliku toidu juures hoida. Ja ega talle õnneks see rämpstoit niiväga ei meeldigi. Maiustamiseks on tal puuviljad/marjad ja janujoogiks vesi. Mahla juuakse meie peres üldse harva ja poemahla veel harvem.

Ma ei saa lubada, et meie järgmine laps kasvab üles ainult koduse toiduga. Ma ei ole kunagi osanud näha tonti nendes poepüreedes. Kui lapsele need maitsevad, ta kasvab kenasti ja mis peamine - ema on selle juures rahulik ja õnnelik, siis miks mitte. See on umbes sama, mis vaielda piimapulbri ja rinnapiima andmise üle. Igaüks teeb oma lapse jaoks parimad valikud. Ahjaa, rinnapiima sai meie laps 2 ja pool aastat.