Söömine – mõne jaoks hädavajalik tegevus, et elus püsida; teise jaoks tohutu nautlemine vaid parimate toiduainete keskel. Ennast ei pea ma ei gurmaaniks ega ka hädatoitujaks. Ma naudin nii lihtsamate kui ka keerukamate roogade söömist ja valmistamist – peaasi, et oleks maitsev, tervislik (vahel väikese patustamisega) ning ei sisaldaks meremolluskeid (no lihtsalt ei suuda neid süüa..).
Ka lastele toidu pakkumisel on minu meelest samad mustrid – kui vanemad on hädatoitujad, siis suure tõenäosusega jõuab ka lapse toidulauale minimaalselt hädavajalik, et ta ikka kasvaks ja elus püsiks. Kõigile oma, kuid mina tahan oma pisikesele pakkuda parimat. Seega pole mulle võõras nimekirjade koostamine, et jälgida, kas mu laps saab nädalas ikka kõiki vajalikke toidugruppe- ja aineid. Minu pisipreili on üldjoontes näputoituja, kes naudib väga kana, kala, liha, brokkolit, tomatit, tatart ja pirni. Allergiate pärast muretsemine läheb minu jaoks aina kergemaks – usaldan oma sisetunnet ning seetõttu on ta juba tutvunud näiteks tomati ja lõhega. Aegajalt tabab ka mind loomekriis ja on tunne, et ma olen kõiki toite ju talle juba kahe päeva jooksul pakkunud. Aga siis võtan aja maha ja mõtlen, mida ise süüa tahaks ja teen lapsele mõningate mööndustega sama – ilma soola ja suhkruta. Küll aga kasutan maitsestamiseks kindlasti küüslauku, sibulat ja maitserohelist.
Kuna meie näputoituja on ju päris põssalaadne ehk toitu on kõikjal, siis külla minnes oleme vahel võtnud kaasa mõne poetuubi. Ella’s Kitcheni püreed ning Salvesti Põnni neljaviljapuder mustika ja banaaniga ning köögiviljapüree veiselihaga on väga hästi kaubaks läinud.
Ma tahan loota ja uskuda, et toiduvalmistamine jääb minu jaoks sama ilusaks tegevuseks, kui ta praegu on. Pakkuda südamest maitsvat ja kasulikku toitu oma perele, on minu jaoks väga oluline – ilmselt seetõttu ei ole mulle ka võõras helistada päeval oma vanematele ja õele, et nad on õhtul oodatud meie juurde sööma. Ühine söömine on mulle kodust kaasa pakitud traditsioon, mis jätkub kohe kindlasti. Käigu pealt söömine mulle ei istu ning olen rõõmus, et ka beebile sai maast-madalast sisse juurutatud, et süüakse laua ääres koos perega ning ilma segavate faktoriteta.
Eks mul vahel on tunne, et no ma ei viitsi 3x päevas süüa enam teha ja milleks see kõik.. Aga sama kiirelt suudan sellel nii palju plusse õnneks leida, et kaob ära tunne. Ja kui üldse ei jaksa, siis helistan emale ja läheme sinna õhtust sööma 😛
Sinu sissekanne oli väga inspireeriv, sest just selline on ka minu unistuste laste ja pere toitmine. Kahjuks tegelikkuses oleme paljudel nädalapäevadel need n-ö hädatoitujad.. Ka ühist söömist, kuigi plaanisin selle kindlasti juurutada, meil praegu ei ole.. Istume küll tavaliselt õhtusöögi ajal korraga lauas, kuid kuna kumbki meist ei taha nämmutada vaid korralikult söömisele rahulikult pühenduda, siis saame korda-mööda süüa ja teine aitab-valvab noort segajat 😛
Ühine söömine on ka meie peres traditsioon. See traditsioon on minul kaasatoodud.
Meil muud söögikorrad tihti ei klapi aga õhtuti üritame ka ikka terve perega koos laua taga istuda ja süüa. 😀
See ühise söömise traditsioon on nii tore!
Meil ka ühine söömine on traditsioon