„Mis see on?“ küsib ema, vaadates värvilistest klotsidest ehitatud tegelast. „Kaelkirjak. Ta oskab lennata,“ vastab laps ja lisab ehitisele veel ühe klotsi.
Täiskasvanul võib tekkida kiusatus selgitada, et kaelkirjakutel pole tiibu ja nad ei oska lennata. Aga mängumaailmas on kõik võimalik! Laps on midagi välja mõelnud, püüdnud oma idee klotsidest valmis ehitada ja tahab nüüd seda teistega jagada. Selle asemel, et teda parandada, võiksime hoopis küsida, kuhu tema kaelkirjak lendab?
Klotsidega ehitamine pakub rohkelt võimalusi sellisteks vestlusteks. Samal ajal kui lapse käed on ametis, õpib ta võrdlema, valikuid tegema, probleeme lahendama ja lugusid jutustama. Kõik see toimub loomulikult, ilma etteantud ülesannete või õigete ja valede vastusteta.
Mis toimub lapse peas ja kätes, kui ta klotsidega ehitab?
Kui väikest ehitajat tähelepanelikult jälgida, võib märgata, kui palju keskendumist nõuab isegi kahe klotsi ühendamine. Klotsi tuleb pöörata, õigesse asendisse sättida ja paika vajutada. Kui see ei sobi, tuleb uuesti proovida või mõni teine klots valida.
Nii arenevad lapse sõrmede osavus ja silma-käe koostöö. Katsetades avastab ta, et pika kaelaga loom vajab tugevat alust ning suurem klots ei pruugi alati soovitud kohta sobida.
Pildi järgi ehitades õpib laps oma tööd näidisega võrdlema. Ta otsib õiget värvi klotse, jälgib, milline tükk käib üles ja milline alla, ning nuputab, kuidas üksikutest osadest tervik kokku panna.
Vabas mängus võib esialgne plaan aga mitu korda muutuda. Loomast võib saada hoopis torn või millestki muust alguse saanud ehitisest loom. Ka suuna muutmine on osa õppimisest – nii katsetab laps erinevaid võimalusi ja avastab uusi lahendusi.
Kui pildist saab alguse midagi täiesti uut
Lapse huvid ja mängusoovid võivad muutuda isegi ühe päeva jooksul. Hommikul tahab ta ehk ehitada täpselt pildi järgi, õhtul aga lasta fantaasial lennata ja midagi täiesti oma välja mõelda.
LEGO® DUPLO® "Loomade ehitusmäng" (10472) pakub võimalust mõlemaks. Kolmeaastastele ja vanematele lastele mõeldud komplektis on 94 klotsi ning kahepoolsed pildikaardid. Kaartidelt leiab inspiratsiooni kaheksa erineva looma ehitamiseks ning klotse jagub korraga nelja looma kokkupanekuks.
Laps saab ka kaartide ülemisi ja alumisi pooli omavahel kombineerida, luues täiesti uusi ja veidraid olendeid, kellele ise nimed välja mõelda.
Ja just siit võivad alguse saada kõige põnevamad vestlused! Mis selle looma nimi on? Kus ta magab? Kas talle maitseb brokoli?
Kuidas saavad vanemad mängus kaasa lüüa?
Nõuandeid jagab Emmede Klubi laste arengu spetsialist Kitija Kellija Staltmane.
Ära kiirusta last parandama
Kui laps palub abi, võib talle piisata sellest, et keegi hoiab ehitist paigal või näitab, kuidas üht klotsi pöörata. Kogu looma pole vaja tema eest valmis ehitada.
Enne appi tõttamist küsi: „Mida sa ehitada tahad?“ Nii saad paremini aru, milline on lapse plaan. Võib-olla on klots, mida sina juba ümber tõsta tahtsid, lapse arvates täpselt õiges kohas.
Vestle lapsega, kuid ära korralda teadmiste kontrolli
Kui laps on mängu süvenenud, pole vaja temalt pidevalt õpetliku kogemuse loomiseks värvide või loomade nimesid küsida. Selle asemel võid lihtsalt tema tegevust kommenteerida: „Oi, kui pikk kael tal on!“ või „Sa panid talle veel ühe jala!“
Sellistesse vestlustesse sobivad loomulikuna ka sõnad nagu „üleval“, „all“, „kõrval“, „pikem“ ja „lühem“. Laps kuuleb neid seoses millegagi, mida ta parajasti teeb ja oma silmaga näeb. Nii omandavad uued sõnad tema jaoks tähenduse.
Lase lapsel oma loomingust ise rääkida
Kui sa ei saa aru, mida laps on ehitanud, palu tal sellest rääkida. Ära kiirusta ise vastuseid pakkuma. Mõnikord vajab laps lihtsalt veidi aega, et oma mõtted sõnadesse panna.
Ka väljamõeldud nimed on osa mängurõõmust. Võite need üles kirjutada ja hiljem kasutada mõnes loos, mille koos ehitatud loomast välja mõtlete.
Proovige kordamööda ehitada
Üks valib klotsi, teine lisab selle ehitisele. Seejärel vahetate rolle. Nii saab laps harjutada oma järjekorra ootamist ja koostööd.
Kui ootamine on veel keeruline, alustage väga lühikestest voorudest. „Mina panen selle klotsi ja siis on sinu kord.“ Hoidke reeglid piisavalt lihtsad, et laps neist aru saaks ja suudaks neid järgida.
Kui ehitis kokku kukub, paku esmalt mõistmist
Laps on suure hoolega midagi ehitanud, aga ühtäkki kukub kogu looming kokku. Ta on õnnetu või vihane. Täiskasvanu esimene mõte võib olla lohutada: „Pole midagi, ehitame uuesti!“ Kuid lapse jaoks võib see ettepanek tulla liiga vara. Ta nägi palju vaeva ja nüüd on tema töö rikutud.
Pigem võiks öelda: „Sa tahtsid, et see püsti jääks. Nii kahju, et see ümber kukkus.“
Kui laps on valmis mängu jätkama, võite koos mõelda, mida järgmisel korral teisiti proovida. Ja kui ta ei taha enam ehitada, on ka see täiesti sobiv.
Kõike ei pea korraga valmis ehitama
Vanemad võivad vahel muretseda, kui laps ei kasuta kõiki komplekti võimalusi või mängib ikka ja jälle vaid mõne kindla klotsiga. Tegelikult pole mingit vajadust ühe mängukorraga kõiki mudeleid valmis ehitada.
Täna võib lapsele pakkuda huvi üksnes klotside ühendamine. Homme tahab ta ehk loomad ritta seada. Mõnel teisel päeval võtab ta ise pildikaardi ette ja proovib selle järgi ehitada.
Ruumi tasub jätta ka kordamisele. Kolmandat korda sama looma ehitamine võib olla lapse jaoks endiselt põnev. Võib-olla õnnestub tal seekord klotsid ilma abita ühendada või lisab ta oma loomingule midagi täiesti uut.
Ja kui laps kutsub sind oma ehitist vaatama, jäta muud toimetused hetkeks kõrvale. Võib-olla on tema loomingus mõni väike detail, mille üle ta on eriti uhke ja mida ta just sinuga jagada tahab!
