Tere!
Mure siis selline, et soovisin väga last mehega. Veidi vähem kui kuu saime ilusa üllatuse. Kuid see kujunes täielikuks põrguks. Algusest peale nohus, köhas ja tohututes hootistes valudes.
Käisin kuu aja jooksul vähemalt neljal korral valudega emo-s, sest mind solgutati ühe naistearsti juurest teise juurde.
Kui nägin esimest korda pisikese südamelööke (kiired ja aeglased korraga), armusin täielikult. Ka lapse isa näos olid kirjeldamatud emotsioonid.
Nii asun asja juurde...22 dets süda lõi veel ilusti. Kuna meeletud valud vasaku munasarja piirkonnas tekkisid uuesti (olgu mainitud, et seal ongi algusest peale olnud valud), läksin uuesti emo-sse 31 dets õhtul. 4 päeva enne seda tekkis kaks allergiat kahe päeva jooksul. Sellega lõppesid mu kohutavad tervisehädad.
Ja 31 dets õhtul öeldi, et ei südametegevust pole näha. Esiteks see arst ei zuuminud loodet (vaginaalne ultraheli), ning soovitas esimesel korral dolmeni tarbida. 22 dets aga zuumiti, et näha pisikest.
Oeh, päevad olid 29 oktoober kuni 2 november. Siit tuleb ka ühe Eesti parima naistearsti jutt, et loode on ilmselt väärarenguga, kuna viljastamine ja mens ei klapi. (22 dets seisuga 6+ nädalat).
Ma olen nii nõutu ja õnnetu. Oskab keegi midagi rääkida?
Heihei, kirjutan siia. Ei hakka uut teemat looma.
36 päeva möödas nüüd viimasest tabletist ja päevade tulekust pole haisugi. Käisin tervise muredega haiglas, seal tehti ka ultraheli. Selgus, et emaka limaskest on kohev ja kohati veidi ebatasane. See oli nädal tagasi umbkaudu. Munasarjas (oli vist seal?) oli kriim ja vähene vedelik emaka taga. Munarakk oli väga tormiliselt arenenud.
Otsustasin teha üleüleeile nii igaks juhuks rasedustesti. See oli halvasti arusaadav. Seega tegin eile uuesti...ja test oli positiivne! Õhkõrn ja peenike triip!
Seekord ei julge minna nii varakult arstile ja ammugi mitte ei taha rääkida tuttavatele ning sugulastele enne kui 3 kuud täis saab.
Kerged valud on alakõhus, meeletu väsimus ja hootised söögiisud. Väsinud selg, ning sage urineerimine, AGA jällegi pole rindade tundlikkust/valulikkust.☹ On see okei?
Või ehk kujutasin seda triipu ette? Samas, elukaaslane tunnistas, et midagi oli paremini näha kui eelmine kord. ☹
Oeh, kolmandakordse esmaraseda probleemid ☹
Raseduse katkemise ja kiiresti rasestumise vahel seost ei ole. Rasestuda saab põhimõtteliselt kohe pärast menstruaaltsükli taastumist (see peaks juhtuma kuu kuni pooleteise jooksul pärast raseduse katkemist), aga et minul puudub igasugune meditsiinialane haridus, ei ole ma pädev Sulle nõu andma. Mul on südamest kahju, et elu Sind sedasi kohelnud on - mitte keegi ei vääri sellist kohtlemist ja selliseid läbielamisi. Minu tungiv soovitus Sulle on otsida abi psühholoogilt. Selles ei ole midagi häbiväärset ja see ei ole märk nõrkusest - vastupidi, ainult oma minevikutonte ja hirme seljatades saad oma eluga tõeliselt edasi minna ja uue lehekülje pööramiseks valmis olla. Mis puudutab Sinu füüsilist seisundit ja võimet last kanda, soovitan Sul külastada erinevaid naistearste ja küsida mitut erinevat arvamust - uurida välja, kas Sul on võimalik rasestuda ja rasedust edukalt lõpuni kanda. Sellest mitte vähem oluline ei ole Sinu emotsionaalne tervis - Sinu läbielamised on olnud rängad ja ka kõige raudsem inimene elaks neid raskelt läbi. Kui elukaaslase nõusse saad, võiksite proovida paariteraapiat - kindlasti ei ole tal Sinu emotsioone lihtne mõista, sest ta ei ole ju neid omal nahal läbi teinud. Terapeut võiks aidata teil need katsumused üheskoos seljatada ja tugevamatena edasi minna. Rõhutan veelkord: psühholoog ei ole mingisugune hulluarst. Psühholoogi vastuvõtul antakse teile kätte vajalikud vahendid, et saaksite teineteisega õigesti suhelda ja üksteisele toeks olla. Tugevad kallistused, Agathe! Ole vapper! 😀
Mul tekkis küsimusi. Tunnistan, et olen suhteliselt võhik rasestumise teemadel.
Kas on tõesti palju suurem võimalus peale raseduse peetumise aborti või tavalist aborti jääda uuesti lapseootele?
Arsti juures räägiti, et 45% võimalus uuesti rasedaks jääda üldse. Kuna lapsepõlv oli vägivaldne, 2 aastat tagasi vägistati (ka siis katkes, polnud teadlik viimase hetkeni) ja möödunud suvel katkes rasedus vägivaldse poisi tõttu, millest ei teadnudki. Mõlemal korral oli max 7 nädalat. Et keha pole taastunud löökidest jms. Teiseks on emakas selgroo poole kaldu ka.
Öeldi, et 8 aasta pärast prooviksin alles uuesti, sest siis peaks kõik korras olema juba.
Väga raske on saada üle mõttest, et poole aasta pärast oleksin emme ühele vahvale põnnile. Tunnen kuidas see juhtum lööb kiilu minu ja elukaaslase vahele.
Hullem šokk on veel ees ilmselt esmaspäeval, Kuid suured tänud positiivsete sõnade eest. Aitäh, et olete siin olemas.
Kallis Agathe! Loodus on nii ette näinud, et elama jäävad vaid elujõulised looted. Kuigi kujutasid teda kindlasti ette juba lapsena, tea - sinu laps alles tuleb! Arvestades, kui kiiresti rasestumine esimesel katsel õnnestus, on õnn kindlasti peagi taas teie õuel. Ole vapper ja kui tunned kurbust ja raskust hinges, ära jäta end murega üksi ja kindlasti räägi oma tunnetest. Elukaaslase, sõbranna, psühholoogiga - peaasi, et räägid. Ja meie oleme ka siin olemas, kui vaja. 😀
Kirjutan siia eraldi. Nägin unenäos positiivset rasedustesti hästi alguses ja 29 detsembril loote hukkumist. Täna sai selgeks, et last polegi enam. Suurim õudus sai teoks.
Lootele hindas 18 detsembril väärarengu dr. Küüts. Võib-olla kinnisilmi ei suutnud leppida, et nii läheb. Aga läks.:'😥
Kallid emmeseklubi liikmed, suur aitäh ikkagi tagasiside eest! Päikest pakasesse ja paid vastu!
Seda, et nädalate mittekattumise tõttu on väärarenguga, ei saa päris üheselt väita. Kui loode jääb arengust maha esimese ultraheliga võrreldes, on põhjust muretseda, ent siiski tehakse mitu (põhjalikku) ultraheli, et veenduda, kas loode ikkagi kasvab ja areneb. Menstruatsiooni järgi ei saa loote vanust alati 100% kindlusega arvutada, sest tsüklid on erinevad ja paljude puhul ebaregulaarsed. See võis olla üks põhjus mitmest, miks arst väärarengut kahtlustas, aga ainuüksi nädalate mitte klappimine ei ole kinnitus väärarengust. Mina soovitan Sul samuti muremõtete hajutamiseks sammuda näiteks Fertilitasse või, veel parem, doktor Šoisi juurde ja küsida teine arvamus. Pai!
Mul tekkisid mõned küsimused, et milline arst sulle ütles, et laps on ilmselt väärarenguga. Endal isiklikult küll sellised kogemused puuduvad, aga minu onutütrel ei ühtinud ka raseduse suurus päevade järgi arvestatuna, oli nädalake väiksem ja sündis terve tüdrukutirts, kes on praeguseks juba 1,5 aastane. Millal sa uuesti arsti juurde lähed, praegu võiks kasvõi erakasse minna ja vaadata, kas südameke lööb ja hcg taset võiks ka verest mõõta, siis saaks ju selgema pildi.