„Esimene asi, mis mul teha tuleb,“ ütles Alice iseendale, kui ta metsas ringi kõndis, „on kasvada jälle oma õige kasvuni. Ja teine asi on leida tee sinna ilusasse maailma. Minu meelest on see kõige etem plaan.“ – Lewis Carroll, „Alice imedemaal“
Ükski laps ei unista oma vanematele peavalu valmistamisest, õpiraskustest, ühiskonnaga pahuksisse sattumisest. Iga lapse alateadlik unistus on kasvada suureks, olla hoitud ja armastatud, tunda end turvaliselt nii kodus kui ka koolis, kirjutab Innove Rajaleidja Harjumaa piirkonna juht Urve Sellenberg. Seda saame lastele pakkuda ainult meie, täiskasvanud!
Tihtilugu on lapse eluteed enim mõjutavateks täiskasvanuteks tema vanemad ja õpetajad. Kui õpetaja on ühiskonna arhitekt, siis lapsevanem on hingehoidja. Lapsevanemad ja õpetajad mõjutavad seda, kui paljud uksed on meie lastele elus avatud ja millise enesekindlusega nad neid uksi avavad või sulgevad. Sellest, missugune on tänaste laste lapsepõlv, kodu, lasteaed, kool – sellest sõltub otseselt, milline on homne ühiskond. Sellepärast soovingi lastekaitsepäeva nädalal kõnetada just lapsevanemaid ja õpetajaid.
Mis on lastel, vanematel ja õpetajatel mureks?
Innove Rajaleidja keskused on pakkunud õppenõustamist (psühholoogi, logopeedi, sotsiaal- ja eripedagoogi teenuseid õpiraskustega lastele, nende vanematele ja õpetajatele) tänaseks juba viis aastat. See on olnud piisavalt pikk aeg, et kogeda, mis toimub meie inimeste hinges seoses õppimise ja õpetamisega.
Rõõm on lugeda tagasisidet lapsevanemailt, kes kirjutavad, et nad on üllatunud soojast ja empaatilisest suhtumisest – et neid kuulatakse ja otsitakse koos lahendusi, et loodud lahendused päriselt toimivad. Teisalt saame palju ka tagasisidet, mis näitab ära haridusvaldkonna kitsaskohad meie ühiskonnas.
Koolides ja lasteaedades ei jätku logopeedilist ja eripedagoogilist abi nii palju, nagu lapsed seda vajaksid. Noored tunnevad end üksikuna, levinud on depressioon ja suutmatus kohaneda võistleva koolikultuuriga. Õpetajad vajavad abi toimetulekul suure hulga erituge vajavate laste ja noorte ning nende vanematega. Kõige valusamalt kraabivad hinge hetked, kui lapsevanema jutust koorub välja tunnetus, et tema laps ei ole oma eripära tõttu kogukonda oodatud. Milline on õpimotivatsioon lapsel, kes tajub sellist õhkkonda?
Lapse jaoks parim keskkond sünnib vaid täiskasvanute oskusest ja tahtest teha koostööd, olla empaatilised igasuguste erinevuste suhtes. Ei ole olemas halba last, vaid on täiskasvanud, kes ei oska, suuda või ei taha last mõista.
Kuidas oma last toetada?
Kõige suuremat tuge ja empaatiat saavad ja peavadki pakkuma lapsele tema kõige lähedasemad. Perekond on see, kes loob lapsele turvatunde ja teadmise, et ma olen hea. Vanemad on esmased lapse mõjutajad, iga laps on oma kodu peegel. Lapsed jälgivad oma vanemaid ja võtavad neilt üle väärtused kogu eluks.
Kuid ka lapsevanemaks olemist tuleb õppida, lapse kasvamist peab teadlikult märkama ja lapsega peab koos kasvama. Selleks on kõige rohkem vaja aega. Ühiskond muutub aina kiiremini, koos sellega elutempo ja -keskkond. Me ruttame – iga päev, kogu aeg. Ruttame hommikul tööle, enne seda kiiresti lasteaeda või kooli, ruttame poodi, ruttame koju, ruttame… Kas me rutates ikka märkame last?
Aega tuleb teadlikult võtta. Iga hommik on uue päeva algus ja annab päevale sõnumi. Mõtle, millised on teie pere hommikud. Kas soovite üksteisele head päeva, kas seda soovi saadab pai, kallistus ja teadmine, et juba õhtul näeme? Kui õhtul taas koos olete, kas tunnete siirast huvi, kuidas pereliikmete päev möödus, milliseid kogemusi ja sündmusi päeva jooksul kogeti?
Kuidas oma õpilasi toetada?
Vähem oluline ei ole ka keskkond, kus laps väljaspool kodu enim aega viidab – kool. Määrav tähtsus lapse kasvamise juures on ka õpetajal.
Tänastest lasteaia– ja koolilastest vajab õppetöös püsivalt või ajutist lisatuge umbes 30% lastest. See on ligi kolmandik tulevasest ühiskonnast! On võimatu mõelda, et kolmandik inimestest ei sobiks kogukonda. Õppides täna tundma last ja lahendades tema arenguprobleeme, lahendame tegelikult ka tulevasi ühiskondlikke probleeme.
Kõige olulisem on see, et õpetaja märkaks ja hindaks lapses seda, mis temas on olemas, mitte seda, mis õpetaja meelest on puudu. Sageli õpetajad märkavad ja reageerivad vaid siis, kui laps on liigselt aktiivne või satub konfliktidesse. Märgata ja reageerida tuleb ka sellele, kui laps on liiga endassetõmbunud või kartlik.
Kui märkad lapse käitumises midagi tavatut ja see kordub, siis pöördu kindlasti esmalt lapsevanema poole. Vanemad on need, kes tunnevad ja teavad oma last kõige paremini ja ainult koos ja ühiselt arutades saab välja selgitada lapse käitumise põhjuse.
Näiteks. Sageli kuulevad Rajaleidja spetsialistid, et lapse suur mure koolis on söögivahetund. On lapsi, kes ei suuda süüa tema jaoks tundmatuid toite, eriti siis kui need on omavahel segatud ja laps ei saa aru, mida toit sisaldab. Õpetaja, kes seda märkab, saab lapsele selgitada, millest see toit koosneb, kuidas see on valmistatud ja julgustada last toitu proovima. Kui lapse mure jääb märkamata või seda pisendatakse, siis võib juhtuda, et laps lihtsalt ei söö koolis. Tühi kõht tekitab väga suurt ebamugavust ja laps ei suuda enam koolitöös keskenduda.
Iga olukord on lahendatav, kui täiskasvanud sellest koostöiselt rääkida saavad. Kuid õpetaja peab endale teadvustama, et just tema on võtmeisik, kellest sõltub see, kuidas laps end koolist tunneb (kas ta tunneb end turvaliselt ja mõistetuna). Siiras soov ja piisav empaatia olemaks lapse teejuhiks täiskasvanuks saamisel, seega tulevikuühiskonna kujundaja, on suur au ja erakordne võimalus.
Tõuk ja Alice silmitsesid teineteist vaikides. Viimaks võttis Tõuk piibu suust ning kõnetas Alice’it loiult ja unisel häälel. „Kes sina oled?“ küsis Tõuk. Kõnealuse niisugune algus polnud julgustav. Alice vastas ujedalt: „Ma… ma tõesti ei tea õieti isegi, härra, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma olin, kui ma hommikul üles tõusin; aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.“
