Viimase nädala jooksul on avalikkuse ette jõudnud tervelt kaks lugu, mis tõestavad, et laste väärkohtlemist võetakse Eestis tõsiselt.
Ka meie Emmede Klubis peame veel praegu, 2021. aastal selgitama vanematele, et tutistamine, laksu või vitsa andmine ei ole kasvatusmeetodid, vaid väärkohtlemine, mis on seadusega keelatud. Vägivaldne karistamine ei kasvata last, vaid kahjustab tema arengut ning füüsilist ja vaimset tervist. Miks nii? Loe lähemalt siit
Ometi on inimesi, kes jäävad eriarvamusele ka mõjuvatest põhjustest ja seadustest hoolimata – minu laps, mina otsustan, kuidas kasvatan!
Eesti Päevaleht kirjutab Tartu äärelinnas ilusas suures majas elavast kolme lapsega perekonnast. Enda sõnul "vene aja kasvatusega" pereisa sai lapsena tutistada ja sakutada, paar korda rihma või nurgas käia – see oli normaalne. Nõnda kasvatas ta senini ka oma lapsi – pahanduste peale kergesti ärritudes, karjudes, poisse juustest sakutades, kahel korral ka rihmaga korrale kutsudes. Üks lastest rääkis sellest aga koolipsühholoogile, kes kaasas politsei. Uurija kuulas üle kõik pereliikmed, kaasati ka ohvriabi ja sotsiaaltöötajad. Pärast nii tõsist reageerimist jõudis ka perele asja tõsidus tegelikult kohale. Sel kevadel mõisteti 44-aastane müügivaldkonnas töötav pereisa kohtus süüdi, ta käib nüüd vägivallast loobumise teraapias.
Ühest küljest annab see lugu sõnumi, et vägivallast on võimalik loobuda, oma ärrituvust on võimalik õppida kontrollima! Teisest küljest aga kinnitab selle loo avalikustamine – vägivald ei ole perekonna siseasi. See ei ole vanema otsustada, kas ta soovib kasvatada oma lapsi vägivallata või vägivallaga, just nagu ei ole igamehe asi otsustada, kas me tahame või ei taha vägivallatseda oma naabri kallal. Löömine, tutistamine, rihma andmine jms on vägivald ja see on teiste inimeste, ka laste suhtes keelatud. Vanem võib ju arvata, et tema laps, tema kasvatab, nagu kasvatati ka teda lapsena, aga peale jäävad ikkagi praegu kehtivad seadused.
Eile kirjutas Eesti Päevaleht ka teisest märgilise tähendusega kohtuotsusest – mees mõisteti lapse seksuaalses väärkohtlemises süüdi sõna-sõna vastu. See tähendab, et aastaid tagasi toimunud väärkohtlemisest polnud muid tõendeid, kui tunnistajate ütlused. Lugu algas kasuisast, kes käperdas oma elukaaslase tütart enne ja pärast lasteaeda ja ka algkooli ajal. Teismeikka jõudes rääkis tüdruk sellest oma sõbrannale, kes rääkis kohe oma emale, kuid viimane jõudis järeldusele, et teise pere ellu ei sekkuta. Kui aga sama mees mõned aastad hiljem ka tema enda tütrele libedaid kirju saatma hakkas, mõtles naine ringi ja läks politseisse. Selleks hetkeks täiskasvanuks saanud väärkoheldud tüdruk tunnistas juhtunu politseile ja kohtus detailselt üles. Kohus mõistis pedofiili aastaid tagantjärele süüdi kahe tüdruku ütluste põhjal.
Loodetavasti on see juhtum julgustuseks kõigile kuriteoohvritele, kes ei räägi lisaks suurele häbile ka sellepärast, et väärkohtleja on neile sisendanud: tõendeid pole, keegi ei usu su juttu niikuinii. Ning ka selle juhtumi õppetund kõigile teistele on: väärkohtlemine ei ole pere siseasi! Kui märkad või kahtlustad lapse väärkohtlemist, anna sellest kohe teada kas politseile või omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajale.
Kõik lapsed on head, aga head vanemad – need kasvatavad vägivallata!
