Täna jagame teiega eriti muhedalt kirja saanud lugu sellest, kuidas kärsitu Karlis, oma ema Karmeni kolmas sünnitus, pere kolmas poeg, kiiresti siia ilma saabus. Karmen kirjutab:
Päev enne sünnitustegevuse algust oli meie külas kohvikutepäev, mis üsna populaarne üritus suvel igal pool Eestis.Väisasime kohvikuid ning ostsin üsna palju koju kaasa, et hea homme ka maiustada. Hea plaan – eriti, kui see "homme" oli ka tähtaeg!
Kuna meil on väike küla, kõik teavad kõiki, siis nii armsalt jagati mulle ka nippe, kuidas sünnitegevust esile kutsuda. Küll müüdi tegutsema panevaid hapukurke, küll anti tavapäraseid saun-seks-šampanja soovitusi. Hästi soe päev oli.
Õhtul käisime lastega kohaliku järve ääres ujumas. Saime veeta viimase ülimalt mõnusa päeva neljaliikmelise perena.
Oleks võinud vihma oodata
Mina tundsin tegelikult juba selle päeva hommikul emakakokkutõmbeid, aga need olid veel kerged ja ebakorrapärased. Öösel sain magada umbes kolm tundi. Ärkasin kella 1 paiku, kui kokkutõmbed enam magada ei lasknud.
Tõusin üles ja läksin elutuppa edasi-tagasi kõndima, käisin duši all ja valutasin. Kuigi korrapärased need valud ei olnud, tundsin ühel hetkel, et peab abikaasa üles ajama ja oma õe suurte poiste juurde kutsuma. Uskusin oma sisetunnet, sest kaks esimest korda polnud mu sisetunne mind petnud – miks siis nüüd peaks!
Augusti algus, meeletult kuiv aeg, on põllupidajatele nagu minu õde ja õemees kibekiire aeg. Nii naljatles õde minu juurde jõudes, et oleksin võinud ikka vihmast aega oodata!
Mina olin õnnelik, ootusärev ja samas ka hirmul. Sünnitus pole minu jaoks väga hull olnud, aga ka mitte midagi väga meeldivat.
Alustame sõitu, siis alustame uuesti, ja siis uuesti
Nii, algab sõit Tartusse! Saame vaevu külast välja, kui avastan, et suuremate poiste turvatoolid tuleb ju autost välja tõsta... Sõidame tagasi.
Alustame uuesti! Saame sõita 7–8 kilomeetrit, kui avastan, et ma ei võtnud rasedakaarti kaasa. Sõidame jälle tagasi.
Lõpuks jõuame Tartusse kell 5.30 – super, sest parkla on tühi, pane auto sinna kuhu ise tahad.
Valud polnud mul ikka veel üldse regulaarsed, mõni tuhu oli ülikerge ja teine vajas juba ülehingamist. Vahed 3–13 minutit. Mõtlesin, et lähme vaatame, mis meile räägitakse, ja siis vaatame edasi.
Juba nii palju?!
Sünnitusmajja sisse astudes käisin kõigepealt ära vetsus, kus avastasin aluspükstelt punakas-pruunika määrimise. Läksin natuke endast välja, sest hematoomi tõttu oli mul praktiliselt terve raseduse määrinud.
Vastuvõtuosakonda jõudes otsustasin veidi luisata. Kartsin, et kui mainin tuhude ebakorrapärasust, saadetakse mind koju. Seepärast ütlesin, et valud on umbes kella neljast alates käinud neljaminutiliste vahedega. Seepeale saadeti meid sünnitustuppa.
Mulle pandi KTG peale. Olin voodis, kuigi oleksin tahtnud jalutada. Valud läksidaina intensiivsemaks, kuid polnud ikka veel korrapärased – vahed kõikusid viiest minutist kümneni. Kui KTG ära võeti ja voodist püsti tõusin, võttis gravitatsioon võimust – tuli ikka väga hull tuhu. Ka ämmakas ütles, et see on ikka tõsine tuhu praegu!
Seejärel mõõdeti avatuseks 8 cm. Vaatasin abikaasale otsa ja mõtlesin, et päriselt ka või, juba nii palju?! Ämmakas küsis seepeale, kas midagi on pahasti. Sain vastata, et ei-ei – ma lihtsalt ei uskunud, et juba nii kaugel oleme.
Kell oli sel hetkel seitse hommikul ja kell kaheksa pidi tööle saabuma uus vahetus, aga Karlis uut vahetust ei oodanud. Üsna pea läksid tuhud hullemaks, aga väga hullusid tuhusid sain tunda umbes kaks korda, kui juba algasid pressid.
Õnnesärgis sündinud
Lasin mehel ämmaemanda kutsuda, nad tulid tuppa ja hakkasid oma ülikondasid selga sättima, samal ajal kui mina tundsin, kuidas beebi välja pressib. Lõpuks ütles üks õde: "Kuule, sellel on ju pea väljas!" Ämmaemand vastu, et ei, see on ainult lootemuna, aga lähemale kõndides ütles ta imestusega: "Oi, on jah beebi, beebi lootekotis!"
Nad selgitasid mulle, et purunemata lootekotis sündinud beebisid nimetatakse õnnesärgis sündinuiks. Abikaasa, kes kõike pealt nägi, kommenteeris hiljem, et see nägi välja just nagu piltidel internetis, aga juhtus päriselt.
Kui esimese pressiga sündis pea, siis teisega oligi mu kolmas imeline poeg sündinud.
Ärgates uutmoodi peres
Tagantjärele mõtlen, et nii kiiresti ja pigem kergelt tuli ta. Kogu mu kolmas sünnituskogemus oli algusest lõpuni nii positiivne. Mina usun, et oma mõttejõuga suudab palju, sest iga tuhu ajal püüdsin mõelda, et nüüd oleme jälle natukene lähemal oma beebiga kohtumisele.
Olen väga tänulik ka Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitus- ja sünnijärgsele osakonnale, sealsetele inimlikele ja sõbralikele töötajatele. Nad selgitasid kõike ja olid väga mõistvad. Suur-suur aitäh!
Toona veel seitsmeaastane vend nuttis, kui talle hommikul videokõnes beebit näitasin. Nemad läksid ju eelmise õhtul neljaliikmelise pere lastena magama, kuid ärgates oli ühel neist kaks nooremat venda ja teisest oli saanud vanem vend.
Selline on meie pesamuna sünnilugu, mille igat hetke ma tagantjärele mõeldes armastan!
Aitäh Sulle, Karmen, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.
vartotojas123