Kaheksandal septembril, neljapäeva õhtul läksime me kahekesi magama teadmisega, et järgmisel hommikul on meid neli.
Tegime viimaseid ettevalmistusi, koristasime, pakkisime asju, käisime söömas ja mere ääres jalutamas. Õhtul voodisse heites olin natuke seesmiselt paanikas - kuidas need üheksa kuud juba möödas on?! Alles ma ju nägin ühte heledat triipu teise kõrval!
Hommikul panime end riidesse ja läksime värisevate kätega Pelgulinna, kus mulle veel viimast korda ultraheli tehti, et laste asendit kontrollida. Kuna keiser sai määratud seetõttu, et tüdruk oli tuharaseisus, kontrolliti see veel üle. Paari päevaga olid nad otsustanud end hoopis risti keerata - seega poleks mul üleüldse olnudki mingit lootust ise sünnitamiseks.
Meid juhatati operatsioonieelsesse tuppa, kus vahetasime riided. Minul puhastati kõht, saime veel natuke kahekesi olla ning siis paigutati kanüül. Enne keisri algust manustati mulle antibiootikumi, mis mul südame väga pahaks ajas. Tundsin, et pean juua saama, aga keisri ajal see lubatud ei ole. Õnneks võisin oma suud loputada, mis tegi olukorra natukene paremaks.
Järsku käis kõik väga kiiresti ja mind juhatati juba opisaali. Üritasin silmad maas hoida ja mitte ringi vaadata, sest terve ruum oli täis masinaid ja igasuguseid vahendeid, millega mu kõhtu kohe-kohe katki hakati lõikama. Heitsin lauale pikali ning anestesioloog hakkas mu selga seljasüstiks ette valmistama. See tundus mu jaoks kogu protseduuri juures kõige hirmutavam, mistõttu krabasin ühel õel käest kinni ja ütlesin, et palun rääkigu minuga ükskõik mida. Korrutasin kõva häälega, et see seljasüst pole üldse valus, mille peale anestesioloog ütles, et tegelikult ikka on küll. Mind ajas see veel rohkem paanikasse - ärge palun rääkige mulle, et see valus on, see ei aita! Hakkasin rääkima ilusast ilmast ja kuupäevast, õde tegi mulle ainult pai ja noogutas kaasa. Seljasüst ei olnud valus sellises tavalises mõttes, nagu kirjeldatakse näiteks kanüüli valesti paigaldamist. See oli pigem väga ebamugav, tegi selja soojaks ja selgroog muutus tundlikuks.
Peale süsti paluti mul selili keerata, mis oli mu jaoks kõige naljakam osa. Kuidas ma end keeran, kui ma poolt oma keha ei tunne? Natuke aega selili olles sai nali kiiresti otsa, sest mu pulss langes 51 peale ning vererõhk oli kriitiliselt madal. Värisesin üle keha, tahtsin oksendada, ei suutnud hingata, tundsin, et tuimestus mõjus tervele kehale, sest ei tundnud hetkeks oma käsi. Jõudsin juba mõelda, et nüüd läks süst valesti ja olen kogu ülejäänud elu invaliid. Arstid liigutasid lauda, millel lamasin, süstisid midagi veeni ja mu enesetunne muutus koheselt paremaks.
Lõpuks olid kõik ettevalmistused tehtud ning saali lubati pereisa. Olime eelnevalt kokku leppinud, et ta peab mulle täitsa tavalist igapäevast juttu rääkima, et mu mõtteid eemale viia. Rääkis mulle Mr Beani filmist, kus Bean opisaalis M&M'i komme neid õhku loopides sõi ja need kogemata opereeritavale kõhtu kukkusid. Ma olin ta jutust nii segadues - miks ta mulle sellist asja räägib?! Järsku tundsin, et kõht oleks justkui kokku vajunud ja paar hetke hiljem lausus arst: "09:10, tüdruk!" ja kuuldavale tuli üks ilus hele kisa.
Vaatasin peikale otsa ning puhkesin nutma, nägin veel läbi märgade silmade meie tütrekest, sain talle musi teha ja siis ütles arst:"9:11, poiss!"
Vaatasin peikale otsa ning puhkesin nutma, nägin veel läbi märgade silmade meie tütrekest, sain talle musi teha ja siis ütles arst:"9:11, poiss!"
... ja kahest saigi neli!
