Sünnitusjärgne depressioon - mis see on, miks see tekib ja kuidas seda seljatada

Sünnitusjärgne depressioon - mis see on, miks see tekib ja kuidas seda seljatada

01. May 22:45 Emmede Klubi Emmede Klubi

Sünnitusjärgne depressioon on meeleoluhäire, mis tekib enamasti emadel, vahel ka isadel pärast lapse sündi ja võib mõjutada terve pere heaolu. Sünnitusjärgse depressiooni sümptomid võivad erineda olenevalt inimesest: kurbus, ärevus, unehäired, meeleolukõikumised, väsimus ka väljamagamise korral, võimetus tavapäraselt rõõmu pakkuvaid tegevusi nautida. 

Meestel võivad sümptomid olla sarnased, kuid jääda kõrvalt märkamatuks.

Tänu tänapäevastele teadusuuringutele teame sünnitusjärgse depressiooni kohta juba üsna palju.

Uuringute kohaselt võib sünnitusjärgne depressioon esineda ligikaudu 10-20% sünnitanud naistest, kuigi esinemissagedus võib erinevates kultuurides ja erinevate elustiilide tõttu varieeruda. Meeste puhul on sünnitusjärgne depressioon vähem tuntud ja uuritud, kuid hiljutised uuringud näitavad, et umbes 8-10% isadest võivad samuti kogeda sünnitusjärgset depressiooni.

Uuringud on tuvastanud mitmeid riskitegureid, mille korral on naisel suurem tõenäosus depressiooni tekkeks sünnitusjärgselt. Nendeks on varasem depressiooni põdemine, normist suurem stress raseduse ajal, madal sotsiaalne tugi ja keeruline sünnitus. Riskirühma kuulumisest teadlik olles on võimalik sünnitusjärgset depressiooni kas ennetada või varakult diagnoosida ja ravida. 

Uuringud näitavad, et sünnitusjärgne depressioon võib mõjutada ka ema ja lapse vahelist suhet ning lapse emotsionaalset arengut. Seda on oluline teada, sest eriti just depressioonis olles võib ema mõelda iseendast ja endale abi otsimisest halvasti. Lapse nimel on aga emad altimad abi otsima. 

Miks sünnitusjärgne depressioon tekib?

Nagu igasuguse depressiooni, on ka sünnitusjärgse depressiooni tekkepõhjusteks erinevate põhjuste koosmõju. 

  1. Hormonaalsed muutused: Pärast sünnitust langevad rasedusega seotud hormoonide (nagu östrogeeni ja progesterooni) tasemed järsult. Kiired hormonaalsed muutused võivad põhjustada depressiooni sümptomeid. Vahel piirdub asi masendustundega esimesel või esimestel nädalatel pärast sünnitust, mis iseenesest laabub. 

  2. Füüsiline taastumine: Sünnitus on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnav sündmus. Füüsiline valu sünnitusest ja sellest taastumisest, beebi eest hoolitsemisest tingitud väsimus ja unepuudus võivad samuti suurendada depressiooni riski.

  3. Psühholoogilised tegurid: Emaks ja isaks saamine on emotsionaalne kogemus - naine võib tugevalt läbi elada sünnituskogemust, tunda hirmu lapse heaolu pärast, olla traumeeritud iseendaga toimuvatest kehalistest muutustest, olla segaduses oma elu muutumise pärast jms.

  4. Sotsiaalsed- ja keskkonnategurid: Partneri, pere või sõprade toetuse puudumine, üksildustunne või ka nt majanduslikud ja olmelised probleemid võivad samuti suurendada sünnitusjärgse depressiooni riski.

  5. Vaimse tervise ajalugu: Naistel, kellel on varasemalt esinenud depressiooni või muid vaimse tervise probleeme, on suurem tõenäosus sünnitusjärgse depressiooni tekkeks.

  6. Stress: Stressi tekitavad sündmused raseduse ajal või pärast sünnitust (nt lähedase kaotus, töökaotus või muud suured elumuutused) võivad samuti suurendada depressiooni riski.

Mida vajab ema sünnitusjärgse depressiooni ennetamiseks ja raviks?

Kõige parem meetod sünnitusjärgse depressiooni ennetamiseks on psühholoogiline ja sotsiaalne tugi juba raseduse ajal. Vahel võib ka depressioonist välja tulemiseks piisata nendest kahest. Teinekord on tarvis ka ravimite abi. Igal juhul on väga oluline oma tunnetest rääkida oma ämmaemandale, naistearstile, perearstile, terapeudile vms, sest ajaga võib tähelepanu ja ravita jääv depressioon süveneda ning terve pere, sh beebi tervist ja heaolu oluliselt mõjutada. 

Psühholoogiline tugi tähendab peamiselt professionaalset psühholoogilist nõustamist kas raseduskriisinõustaja, psühholoogi või terapeudi juures. 

Sotsiaalne tugi on peamiselt pere ja sõprade tugi, kuid palju on abi ka näiteks beebigruppidest ja tugirühmadest, kus arutada probleemide üle üheskoos teiste värskete lapsevanematega.

Ravimeid saab võtta ka imetamise ajal. oluline on depressiooni sümptomitest oma ämmaemandale, naistearstile või perearstile õigeaegselt rääkida, et arstid saaksid olukorda jälgida, hinnata ja õigeaegselt sekkuda. Ravimite kartuses kannatada pole tarvis, sest depressioon kahjustab nii naise enda kui ka lapse tervist ning suhteid terves peres, imetamise ajal ohutud depressiooni ravimid on aga täiesti olemas.