Madi pereblogi: Lugejale, kes kardab väikest vanusevahet

Madi pereblogi: Lugejale, kes kardab väikest vanusevahet

Nüüd, kui mu vanem laps on 2,5 ja noorem 10-kuune, ei ole nende kahega korraga üksi kodus olemine sugugi alati füüsiliselt kerge. Vahel on mu käed ja jalad päris väsinud :) Kuid minu jaoks on see puhas kalorikulu. Trenni asemel. Pluss üks koogilõik. Päris hea, eks? Sest vaimselt ei ole raske. Vastupidi - nii õige on!

Ma kirjeldaksin väikese vanusevahega pisikeste laste kasvatamist sõnaga orgaaniline. Nad on justkui üks tervik, jõgi või oja, mis leiab ise endale sobivate käänudega raskustest ümber kulgeva sängi, mida mööda edukalt merre jõuda. Ühe vajadused ei takista teise vajadusi, sest nad kasvavadki teineteise ümber ringi.

Näiteks kirjutasin siin viimati, et lapsed magavad kenasti koos lõunaund, aga väiksem magab lisaks sellele veel ka hommiku- ja õhtuuinakud. Ühine lõunauneaeg andis mulle vajaliku iseenda-aja, ükskõik kas ma otsustasin kasutada seda rahulikult söömiseks, armastatud töö tegemiseks, koristamiseks või pikutamiseks.

Siis kujunes täiesti loomulikult nii, et samal ajal, kui nende kahega kodus toimetamine muutus füüsiliselt raskemaks, hakkasid lapsed magama lõunaund erinevatel aegadel. Nende uneajad olid nagu ideaalsed pusletükid meie päevas - väiksem jäi esimesele uinakule täpselt siis, kui mees tööle läks ja mina lastega üksi jäin. Saime väikelapsega üks-ühele toimetada kuidas tahtsime. Hea ilmaga mänguväljakul, mis samal ajal ju kattis beebi värskes õhus magamise vajaduse! Kui pisem ärkas, jäi suurem lõunaunne. Mina sain mõnusalt jalga puhata, sest beebiga suurt jooksmist ei ole, pigem vaibal lebotamine. Kui vanem laps ärkas, hakkas beebi teise uinaku aeg vaikselt kätte jõudma. Jälle olin korraldusega äärmiselt rahul!

Kirjutan mineviku vormis, sest nüüdseks käib suurem laps lasteaias. Kui see oleks talle vastumeelne, siis ei käiks. Lasteaed on taas üks pusletükk, mis tuli meie ellu loomulikult ja sobitus ideaalselt. Kui huvi on, siis võin kahese lasteaeda harjutamisest-harjumisest eraldi pikema postituse kirjutada?

Muidugi, alati ta ei ole lasteaias. Kui ei ole, siis kehtib ka praegu viimati kirjeldatud päevakava. Vahel on lastel raske. Näiteks siis, kui suuremal tuleb jonn, väiksemal hammas. Kuid millegipärast juhtuvad need rasked hetked ikka just siis, kui issi on ka kodus või saab hõlpsalt koju tulla (ta töötab vabakaval, valides oma tööajad täielikult ise). Mitte nendel päevadel, kui issi on täiesti kinni ja ära ja remontimas. Perekond voolab ühes sängis, meie käänud on ühised.

Esimese beebiga kodus olles mõtlesin küll, et kuidas saavad vanemad hakkama kahega korraga, mitmikute või järjest lastega, nii et lapsed üksteise heaolu ei pärsiks ega vanematelt mõistust võtaks? Kuidas on üldse võimalik magada kõik ühes toas, kui ühe nutt äratab teise ja teise nutt esimese, või kui esimene magab just siis kui teine ei maga ja vanemad ei saa lõppkokkuvõttes üldse magada? Minu kogemusel seda lihtsalt ei juhtu, sest loodus ei ole nii seadnud! Üksik väät kasvab omasoodu, kuid iga järgmise väädiga kasvatakse omavahel põimudes ja üksteisest ringi.

Ja vahel nad nutavadki. Vahel suurem laps nutab, sest ta tahab, et ma aitaksin tal nina nuusata kohe ja praegu, aga mina pesen parasjagu beebi peput. Mis siis? Nutt ei ole halb. Nutt on viis oma emotsioone väljendada. Negatiivsed emotsioonid ei ole halvad, vaid elu loomulik ja õpetlik osa - peaasi, et neid liiga palju ei saaks. Vahel nutan mina ka - need harvad korrad, kui füüsiliselt on raske asemel väga raske. Meiega on see juhtunud näiteks reisil olles, sest meie beebi on suur kodusõltlane, reisil olles ei maga ta öösiti, jääb kergelt haigeks ja vajab ööpäevaringset süles kussutamist. Mis siis! 

Me näeme oma beebisid ja väikelapsi vaadates, kui tugevalt ema ja isa nende kogu eksistentsi mõjutavad. Kui ema ja isa on oma lapse elus kohal, armastamas ja aitamas, siis on see mõju positiivne. Kui kohal on lisaks veel pereliikmeid, siis on positiivset mõju veelgi enam. Minu jaoks ei ole midagi liigutavamat, kui näha oma laste koostoimimist. Mitte ainult koostegutsemist - seda, kuidas kahepoolene ja kümnekuune suudavad väga edukalt ligi pool tundi järjest koos mängida, nt ajades üksteist käputades taga. Vaid eriti just koostoimimist. Kuidas nad kahekesi seisavad mänguköögi ääres, aga kui ma neid sööma kutsun, siis on vanema lapse esimene reaktsioon väiksema alla käpuli aitamine ja alles siis tulema hakkamine. Seda, kuidas nad üksteise häältest (suurema jutust või väiksema nutust) segamatult koos uinuvad ja hommikul täiesti loomulikult üheaegselt ärkavad, samas teineteist äratamata. See kõik on nii orgaaniline, nii õige!

Mulle läks väga südamesse ühe sõbranna mõtteviis, et perekond on algusest peale olemasolev tervik. Minu lapsed, kes on loodud elama koosmõjus minuga ja üksteisega. Kui mõni neist lastest ei ole juhtumisi sündinud, siis see ei tähenda, et ta ei oleks juba ette selle terviku tähtis osa. Osa, mis saabub siis, kui õige aeg on käes.

20161212172352-38415.jpg

20161212172400-36896.jpg

Täpselt nii on ka meil! Vanemate stress ja käitumine peegelduvad väga tugevalt laste käitumises, tervises ja unes. Meie leppisime nüüd kokku, et laste ees igasugusele kaklemisele veto. Ükspäev tegime nii, et olime omavahel rahulikud ja sõbralikud, aga samal ajal tegelikult kirjutasime oma tüli lahti. Toimis suht hästi, lapsed ei saanud midagi ebavajalikku. Kerged ja ausad vaidlused ning oma normaalsete vaidluste välja näitamine on muidugi mumst ok, sest see on elu :-)

Merilind Merilind 12. Dec 2016, 21:26

Huvi lasteaiateemalise postituse vastu on suur! Ja kuidas te (st lapsevanemad) omavahel harmooniat leiate ja säilitate? Olen täheldanud (pean silmas oma kogemust just), et lapsed peegeldavad tohutult vanemate emotsioone. Kui ema-isa vaidlevad, siis on lapsed ka kohe rahutud, eriti minu kahene poeg.