Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

05. Nov 2017, 08:42 Andra, Emmede Klubi blogija Andra, Emmede Klubi blogija

Juba raseduse ajal oli meil plaan sellel sügisel minna Janari, tema õe ja elukaaslasega reisile Hispaaniasse.

Kuna Carl oli aastasena korduvalt ka mitu ööd meist eemal olnud  ja tema jaoks oli see igati sobilik ning tal oli alati lõbus, siis ei osanud me Liisu puhul mingit probleemi karta. Selleks ajaks oleks ta kohe-kohe olnud aastane ja mõtlesime, et olekski hea aeg samal ajal ka rinnast võõrutamine ära teha. Paraku, nagu teada, ei olnud Liisu pikka aega eriti huvitatud sekunditki tissist liiga kaugel olema. Nii juhtuski, et reisiplaanid matsime juba üsna ammu maha ning esimest korda oli Liisu öösel meist eemal kümnekuusena. Selleks ajaks oli ta end peaaegu ka rinnast ise võõrutanud ja tissitamine oli rohkem minu eralõbu.

Kui ma enne Liisu sündi olin valmis nädalaks reisile minema ilma igasuguste kahtlusteta, siis nüüdseks on midagi minus muutunud. Kuidagi on minuni jõudnud tunne, et koos lastega on palju lahedam käia, näha, avastada ja kogeda.

Asi ei ole sugugi selles, et ma kedagi lastega ei usaldaks. Meil on käputäis inimesi, kellele kõhklemata lapsed usaldaksime ja kellega teame, et ka lastel on vahva olla aga ma kardan, et ma ise ei suudaks seda aega ilma nendeta üle elada. Juba praegu olles neist 24 tundi eemal tunnen nii suurt igatsust, et ainus millele suudan mõelda on see, et saaks kiirelt nende juurde.

Ma arvan, et see muudatus on tekkinud sellest, et Carli beebiajal oli meil võimalus anda ta hoida ja käia kahekesi kus soovisime. Liisu beebiajal oli meil valida, kas minna koos lastega või üldse mitte minna ning kuna me oleme üsna liikuvad inimesed siis lihtsalt tuligi hakkama saada koos nendega. Ja vau! Nendega on ju nii paganama äge minna kasvõi maailma otsa!

Jah, lastega reisile minek ei ole mingisugune selline puhkus, et vedeled ja magad aga see on teistmoodi vahva.

Siiani ei ole me lastega Eestist väljapoole jõudnudki. Tõele au andes: lastel ei ole dokumentegi (märge iseendale: tee lastele lõpuks ometi need dokumendid ära!). Kuid ma mõtlen, et kui tekib plaan ja mõte kuskile minna, siis ikka pigem koos lastega.

Jõuame ju kahekesi käia ja puhata küll ja see aeg, kui me saame neile pakkuda uusi kogemusi on nii üürike. Vaadates, kui kiiresti aeg lendab on see hetk, mil nad eelistavad sõpru vanematele ja räägivad, kuidas vanematega koos hängimine on nõme ja sõpradega koos olemine kõige tuusam, juba nurga taga hiilimas. 

Ma ei välista, et võtame lähiaaastatel ette reisi vaid Janariga kahekesi, sest olgem ausad, ka teineteisele peaksime tunduvalt rohkem aega leidma, kui seda praegu võimaldada saame. Kuid hetkel tundub, et tahaks igale poole minna ja kõike teha koos lastega. Hoida neid ainult endale, sest nad kasvavad nii kiiresti. Hea, et meie vähemalt sama kiiresti ei vanane :D

Kuidas Teie kogemused on? Kas pigem reisite koos lastega või eelistate ilma? Kuhu üldse lastega reisida?

Järgmise korrani armsad :)